Over and Out

Jah, raadioside kursust hiljuti läbinuna, me teame, et neid tegelikkuses koos ei kasutata, aga no siia sobib.

Meie (Annmari ja Mihkli) elus on neil päevil päris palju lõppemas, aga veel rohkem algamas. Otsustasime tegelikult juba sügisel, et viime ellu enda aastast aastasse üha tugevamaks muutunud unistuse - minna ümbermaailmareisile. Või vähemalt purjetada Vaikse Ookeani saartele. Või hea küll, vähemalt minna terve perega purjelaevale elama ja kui kõik sujub, siis need mainitud asjad ehk ka. Paadil me eelmine suvi koos oma tütre Kiaraga juba elasime ja see pehmelt öeldes sujus - oli mega!

Maailmameredel seilamiseks ja paadil elamiseks ei pea ilmtingimata olema väga rikas. Meie seiklushimu on nii suur, et oleks me kahekesi, võiks teha mugavuse arvelt päris palju kompromisse ja nii mõnigi võrdlemisi soodne 80ndate purjekas oleks vaat et ägedamgi, kui tänapäevased. Kuigi ilma tänapäevaste side-, navigatsiooni- ja päästevahenditeta ilmselgelt kuhugi ei läheks.

Aga tegelikult liitub meie seni kolmeliikmelise perega üsna pea veel üks väikevend. Neljakesi ei saa ka mugavuste arvelt eriti kompromisse teha. Ja siis veel väike nüanss, et kuigi inimesed purjetavad üle ookeanite ka üksinda ja Annmari ning minu näol oleks meie paadil juba 2 väikelaevakaptenist täiskasvanut, siis tegelikult oleks hea minna 4-liikmelise pädeva meeskonnana, et järjepidevalt (kuust kuusse ja iga jumala ööpäev) täita enamasti 24-tunnine vahigraafik ning tagada laeva ja reisijate ohutus ning heaolu.

No ja mida suurem paat, seda mugavam elu absoluutselt igas mõttes. Ja meie paadil võiks tegelikult olla peal veel see, see ja see ning see kuni surfi- ja sukeldumisvarustuseni välja. Nii nad kasvavad - nii vajaminev paat kui ka rahasummad.

Kokkuvõttes, kuigi Mihkel on “value-for-money pedant”, siis eelmise aasta lõpus sai selgeks, et isegi tal ei õnnestu meie kuni 2-aastase eluetapi eelarvet ja rahavoogu meie pere võimaluste piires kokku panna. Aga no minemata jätta ei taha ning päris “tudengi eelarvega” ikkagi ka minna ei taha. Seega iroonilisel kombel tähendas see, et me peame ostma veel-veel-veel suurema paadi, kuhu mahuks ka sõpru ja külalisi peale, et seeläbi nii seiklust kui ka kulusi jagada.

Double or nothing

Jõuludest alates kitsendasime sihikut vähemalt 40-jalaste katamaraanide peale, mis mahutaks lisaks meie perele 2 pädevat meeskonnaliiget ja veel kuni 5 (!) reisijat ning kõik selle, selle, selle ja selle, mis võiks elu pardal mugavamaks ja lõbusamaks teha. 

Peale 14 (!) katamaraani külastamist 4 erinevas riigis, leidsime 15. katamaraani näol enda uue kodu - Dean 440 katamaraani “Wailana” - Pisa jahisadamast, Itaalias. On märkimisväärne, et Wailana jalajälg on ligi 100m2 ja kokku loeb sealt kuni 130 m2 pinda, ehk meie unistus kasvas 2 korda suuremaks kui meie senine 65 m2 kodu Nõmmel. No ja Pisa lähedal sai 6 aasta eest abiellutud ka.

Jah, 2 korda väiksema raha eest ostaks oi-kui-ilusaid 44-jalaseid purjekaid. Jah, katamaraani ülalpidamine on ka kallim, aga see-eest ta on mugav ja temas on hüppeliselt rohkem ruumi nii meile, meie ja paadi asjadele ning mis eriti lahe -  sõpradele ja külalistele. Koos saab võimalikuks kui mitte ümbermaailmareis, siis Vaikse Ookeani saared kindlasti. Elame-näeme.